1. juuli 987 Hugues Capet valiti frankide kuningaks

987. Karolingide dünastia, mille Karl Suur oli 800. aastal hiilgavalt asutanud, on oluliselt nõrgenenud. Pärast selle viimase esindaja, Louis V ehk "Laiskuri" surma pärijateta 22. mail, kogunes Lääne-Frangi suurte isandate kogu juunis Senlis's, et valida uus kuningas. 1. juulil valiti Pariisi krahv Hugues Capet frankide kuningaks. Ta oli tolle aja kohta juba küps mees (47 aastat vana). Oma isa Hugues I kaudu oli ta võimsa aristokraatliku liini, Robertiinide pärija, kes oli kaks sajandit võistelnud Karolingide ja Ottonide (Saksi aadli suur perekond) vastu võimu pärast. Karolingide verd voolas ka uue kuninga veenides, tema vanaema Béatrice de Vermandois kaudu, kes oli Karl Suure 5. põlvkonna järeltulija.

Kaks päeva pärast valimist pühitseti Hugues Capet Noyoni katedraalis Reimsi piiskopi Adalberoni poolt, järgides 751. aastal Pepin Lühikese poolt kehtestatud rituaali. Vaatamata oma valimisele ja pühitsemisele pidi kuningas oma legitiimsust relvaga kaitsma. Oma esimese kahe sajandi jooksul oli Capeti dünastia võim ainult piiratud territooriumi üle, mis asus Pariisi ja Orléansi vahel, ülejäänud kuningriik jäi feodaalisandate kätte.

Kuigi Hugues Capet ei suutnud oma sõnakuulmatuid vasalle taltsutada, tähistab tema valitsusaeg siiski pöördepunkti Prantsuse monarhia jaoks. Taastades sidemed kiriku ja selle võimsaimate piiskoppidega ning liitudes suurte vürstidega, tugevdas kuningas oma trooni ja pühendas kogu oma energia püsiva dünastia loomisele, kaasates oma poja Robert Tarki juba 987. aastal. Tal õnnestus: Robert krooniti Hugues Capeti surma järel 996. aastal. Selle mudeli järgi jätkasid esimesed Capeti dünastia põlvkonnad feodaalse valimisreegli järgimist, kuid hoolitsesid selle eest, et nende vanim poeg valitaks nende eluajal. Alles kaks sajandit hiljem, kui Prantsuse kuningavõim oli piisavalt tugevaks muutunud, sai see loobuda valimistseremooniast Philippe Auguste'i troonijärgluse ajal 14. juulil 1223. Capeti dünastia valitses Prantsusmaad seega katkematult kuni revolutsioonini (1792) ning seejärel restaureerimisest (1815) kuni juulimonarhia lõpuni (1848).