Aastal 1640, pärast kolmkümmend aastat kestnud valitsusaega ja vaid kolm aastat enne surma, viis Louis XIII (1601–1643) läbi olulise reformi Prantsusmaa rahhasüsteemis, mis kehtis kuni Vana Režiimi lõpuni. Alates Saint Louisi (1214–1270) valitsusajast oli Prantsusmaa süsteemi etaloniks kuldne eku. Louis XIII asendas selle kahe uue mündi, kuldse Louisi ja hõbedase Louisi – mida tavaliselt nimetati hõbedaseks ekuks – põhineva bimetallilise süsteemiga. Hispaania pistoolist inspireeritud kuldne Louis loodi 31. märtsil 1640 kuninga rahandusülemjuhataja Claude de Bullioni juhtimisel. Viimane palkas tööle andeka flaami päritolu skulptori ja graveerija Jean Warini, Pariisi veskimündi direktori ja Louis XIII mõjukaima ministri Richelieu soosiku. Warin oli täiustanud Prantsuse müntide graveerimist, nõudes tasakaalumasina kasutamist, mis võimaldas müntide mehaanilist vermimist. Tänu sellele tehnikale õnnestus tal dramaatiliselt parandada reformist saadud uutel müntidel kujutatud kuningliku portree kvaliteeti. XVII sajandil rääkis suur kirjanik ja filosoof Voltaire sellest ajaloolisest rahareformist järgmiselt: „Oleme medaljonides võrdsustunud antiikajaga. Warin oli esimene, kes tõstis selle kunsti keskpärasusest välja Louis XIII valitsusaja lõpus.“ 1640. aastal ringlusse lastud kuldne Louis kaalus 6,75 grammi ja selle väärtus oli 10 livre tournois. Seda toodeti kahekordse Louis’ (13,5 g) ja pool-Louisi (3,376 g) kujul, mida kasutati samuti maksevahenditena. Samal ajal emiteeriti kolm kollektsioonidele mõeldud mälestusmünti: 10 Louisi, 8 Louisi ja 4 Louisi. 8 Louisi, mille uus verming teil täna käes on, nimetatakse „paljaks kaelaks“ selle kuninga lihtsa kujutise tõttu, mis on selle esiküljel. See erines 10 Louisi mündist vaid oma 53,8 g kaalu poolest. See imeline münt on numismaatiline haruldus, mida vermiti vaid 20 eksemplari. Üks neist omistati oksjonil kollektsionäärile 120 000 dollari eest.